Aukohtu esimehe Rocki Alberti ettekanne 2020 Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja korralisel aastakoosolekul.  

Aukohtu tegevusest 2015-2019 

Aukohtuasju on olnud viimastel aastatel valdavalt alla 10 juhtumi (vaid 2016. aastal oli menetluses 13 aukohtuasja). Aukohus on arutanud 30 juhul kohtutäituri ning 2 juhul kohtutäituri asendaja või abi vastu esitatud kaebust.  

Aukohtu liikmeskond on viimase viie aasta kestel osaliselt vahetunud. Erinevatel põhjustel on algsest aukohtu liikmeskonnast lahkunud kohtutäitur Urmas Tärno ning pankrotihaldurid Kalle Mõtsnik ja Reet Relvik ning 2018. aastal valiti nende asemele vastavalt kohtutäitur Rocki Albert ning pankrotihaldurid Kristo Teder ja Andres Hermet. Kuni 26. oktoobrini 2017 oli aukohtu esimeheks kohtutäitur Urmas Tärno, edasi kuni  11. juulini 2019  kohtutäitur   Aive Kolsar    ja   seejärel kohtutäitur Rocki Albert.  

Aukohtu esimehe arvates võiks see lahendite arv mõningal määral suurem olla. Mitte sellepärast, et sooviga kedagi karistada vaid sellise tegevusega suudame ennast kui ametkonda tõestada, olla usutavana ning ühtlustada oma töökultuuri. Mis parata,  äärmisel juhul vajadusel ka puhastada oma liikmeskonda. 

Miks meil üldse Aukohut on vaja on? Kas saaks ka ilma? 

Meie kahjuks räägib asjaolu, et meil on väga väike liikmete arv. Uus aukohtu liikmete arv, kus on kuni 9 liiget ja võrreldes aukohtu suurus kogu liikmete arvu suhtega on see ehk kõrvaltvaatajale enam, kui kummastav. Aga see on paratamatus, et väikesed organisatsioonid peavad täitma ka kõiku eelduslike funktsioone nagu need on iseloomulikud suurtele organisatsioonidele.  

Koja aukohtu ülesandeks on menetleda distsiplinaarasju Koja liikmete üle, kus on väike kahtlus, kas rikuti head ameti- või kutsetava või ameti- või kutsetegevust või ametipidamist sätestavaid õigusakte.  

Aukohtu peamine eesmärk peaks olema mitte niipalju karistustega tegelemine, kuivõrd võimalikult ühtse praktika loomine.  Just nendes küsimustes, kus seadus ei ole piisavalt detailselt reguleerinud ameti või kutse tegevust.  See oleks üks võimalus välistada meie kutset ja ametit halvustavad lahendused ja hoiakud. Seega Aukohut ei peaks ilmtingimata kartma, vaid peaks võimalikult palju sellega koostööd tegema. 

Kuidas asjad aukohtusse jõuavad, ehk selle kolmeliikmelise aukohtu kooseisu ette?  Aukohus töötab aukohtu reglemendi alusel. Avalduse laekumisel kotta vaatab kõigepealt  kaebuse läbi vastav  juhatus ja teeb otsuse, kas saata see Aukohtule menetlusse võtmiseks või mitte.  

Kui juhatusele tundub, et see võiks olla tõesti aukohtu menetluse vääriline, siis saadetakse see aukohtu esimehele, kes paneb avalduse menetlusse võtmise või mittevõtmise otsustamiseks kõigile aukohtu liikmetele.  

Selles esimeses ja teises etapis  reeglina kohtutäiturit ega pankrotihaldurit ei tüüdata. Lähtutakse ainult sellest materjalist, mis kaebaja esitab. Tihti jõutakse juba nende kahe etapi läbimise protsessis järeldusele, et ega Aukohus siin mingit seisukohta võtta ei saa.  Sellel on  väga palju erinevaid põhjuseid, aga enamasti on põhjuseks see, et tegemist on kohtu pädevuses vaidlusega või, et kohus on juba selle asja lahendanud. 

Samas kui asjaolud tahavad selgust ja kui enamusele Aukohtu liikmetest see ka nii tundub, siis hakatakse asja arutama ja küsitakse teise osapoole või osapoolte käest juba nende seisukohtasid.  

Alles selles etapis algab asjasse süvenenult uurimine ja asja hakkab menetlema kolmeliikmeline Aukohtu koosesis, kes määratakse järjekorra põhimõttel. See aga ei tähenda, et ilmtingimata on juba ette otsustatud, et haldur või täitur on juba süüdi. Aukohus ei ole üldse mingi süüdistav organ, vaid me püüame nii hästi kui halvasti tekkinud konfliktist aru saada. Aukohtu liikmena pean tunnistama, et see töö ei ole lihtne. Reeglina on läbitöötamist vajavat materjali liiga palju. Tihtilugu on süüdistused segased, lisatakse juurde palju dokumente mis ehk ei ole vajalikud üldse. Avalduses on võibolla natuke moonutatud tegelikkust või on jäetud midagi välja ütlemata. Lisaks veel organisatoorsed küsimused. Istungi läbiviimiseks peab kõigi liikmete vahel leidma sobiva aja, sest seda tööd tehakse kõige muu oma kohustuste ajast ja arvelt.  

Aga me peame seda tegema. Kui ei tee seda meie ise, siis teeb seda keegi teine. Keegi, kes ei tea meie töö praktilist poolt ja igapäeva telgitagust. Aukohus on oma loomult kui üks ventiil, mis laseb aegajalt õhku välja sealt, kus seda liiga palju kogunenud on.  Vastasel juhul võiks see suunduda kas näiteks ajakirjandusse, ministeeriumitesse või veel kuhugi mujale. Mis muidugi ei tähenda, et seda kõike ei oleks.  

Juhin tähelepanu asjaolule, et aukohus saab seaduse järgi otsus teha ainult määrates distsiplinaarkaristuse. Seaduses on natuke segamini on ka mõisted aukohtu menetlus ja  distsiplinaarmenetlus, mis selge märkus seaduse halvale kvaliteedile.  

Aukohtu esimehena isiklikult leian, et mitte vähem tähtsad ei ole otsused, kus lõpetame aukohtu menetlused süüd tuvastamata. Nendes menetlust lõpetavates otsustes on siiski sees praktilised soovitused, kuidas võiks edaspidi käituda, et sellist olukorda ei tekiks. Selle ametis oldud ajal jooksul on silma jäänud  läbivaks teemaks, mis tuleb Aukohtul lahendada või on lahkhelid põhjustanud, on suhted. Suhete tasand, seda nii kolleeg kolleegiga, klient ametnikuga, vaidlus kojaga. Nendes vaidlustes on väga palju viha ja emotsioone.  

Aukohtu esimehena ja praktiseeriva kohtutäiturina on soovitus kõigile. Enne kui ütled, mõtle. Enne kui saadad halvustava kirja teisele, lase emotsioonil natuke jahtuda. Tean, kui raske on vahest ninanipsu jätmata anda, sest sa tunned, et sulle tehakse liiga. Kui sa tunned et sinu tegu on 100% õige ja õigustatud, tahad teisele poolele koha kätte näidata. Siiski jäta see nips tegemata ja paljud asjad jäävad juhtumata.  

Tänan kõiki aukohtu liikmeid tehtud töö eest. Kõik need arutelud on olnud väga konstruktiivsed ja edasiviivad.  

Head tervist kõigile soovides. 

Tänan tähelepanu eest